HÜÜDNIMI EESTLANE 1. OSA

Minu lapsed on korduvalt küsinud, kuidas te seal nõukogude ajal ikkagi elasite. Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Nii palju, kui on tolle aja inimesi, nii palju on ka erinevaid kogemusi. Olid erinevad ajad ja kombed. Erinevad ametid ja arusaamad. Mina ei ole oma silmaga näinud stalinismi kuritegusid ega tundnud repressioone. See oli siis juba ajalugu. Mina nägin teistsugust Nõukogude Liitu. Nägin riiki, mis sõi iseennast sabast ning sedagi, mis selles riigis kiiva kiskus.

Nõukogudemaal võis leida kõike. Oli taevani küündivat ülekohut ja hukutavat lauslollust. Oli kurbust ja leina ning armastust. Oli asju, mida oli sõnadegagi võimatu seletada, ja asju, mis olid sõnadetagi selged. Inimesed elasid vaatamata igapäevastele raskustele, ja uskusid. Uskusid helgemat tulevikku ja vihkasid sõda. Kuid üks on kindel. Need, kes austasid tööd, kellel oli pea õlgadel ja käed ei kasvanud tagumikust välja, need elasid tolle aja kohta hästi. Eriti veel siis, kui ei ületatud õhkõrna punast joonekest, millest üleastumine oleks esile kutsunud
riigi pahameele.

Raamatu “Hüüdnimi Eestlane” tegevus põhineb tegelikkuses aset leidnud sündmustel. Ka nii elati. Kui keegi lugejatest peaks end samastama mõne tegelaskujuga, siis lohutage end teadmisega, et tegemist on ilukirjandusliku teosega.

Kordustrükk