Taganttõuge

„Miks kutsutakse teie linnakest Ema Puhkepaigaks?” See on kõik, mida Reacher teada tahab. Aga talle ei räägita. Ümberringi laiub tuhandeid ruutmiile nisupõlde ja nende vahel peitub pisike asula, kus on raudteejaam, elanikud on mornid ja valvsad ning üks murelik naine nimega Michelle Chang peab Reacherit eksikombel kellekski teiseks – oma paarimeheks, kes läks kaduma erajuurdluse käigus, mis algas naise arvates väikesest asjast ja muutus äkki surmavaks.

Reacheril puudub selge siht, aega on tal maa ja ilm, lisaks paelub Chang teda ... nõnda ühendavad nad jõud inimeste küsitlemisel. Kui hull see asi olla saab, mõtleb ta. Kuid peagi satub ta meeleheitlikku võidujooksu läbi LA, Chicago, Phoenixi ja San Francisco, samuti interneti varjatud osade, pistes igal sammul rinda kõrilõikajate ja mõrtsukatega – kuni ta jõuab viimaks tagasi sinna, kust alustas, Ema Puhkepaika, et seista silmitsi kõige hullema luupainajaga, mida üldse võib ette kujutada.

Loobuda oleks olnud lihtsam. Aga nagu alati, kehtib Reacheri reegel: kui tõuge on kord antud, ei saa enam pidama.