Pimeduse kütkes

Tempokas, värske, etteaimamatu ja üdini kaasahaarav. Müts maha!– Nicci French

KEEGI POLE MIDAGI NÄINUD.

KEEGI EI TEA, KES NAD ON.

AINUS, KES TEAB, VAIKIB.

Maja keldrist leitakse luku tagant noor naine ja laps – nad on vaevu elus ning keegi ei tea, kes nad on: naine ei suuda rääkida ja nende kirjeldusele vastavaid isikuid ei ole kadunuks kuulutatud. Eakas mees, kellele maja kuulub, väidab, et pole neid iial näinud. Vaikse ja rahuliku naabruskonna elanikud on vapustatud – kuidas võis midagi sellist leida aset otse nende nina all? Kuid inspektor Adam Fawley teab, et miski pole võimatu. Ja keegi pole nii süütu, kui näib…
Kui politsei otsib meeleheitlikult niidiotsa, mis neid edasi aitaks, avastab Fawley juhuslikult seose käsiloleva ja kahe aasta taguse lahendamata juhtumi vahel, mille keskmes olid üks teine kadunuks jäänud noor naine ja laps. Kui aga selgub, et kadunud naise maja asub täpselt uue juhtumiga seotud maja taga, tundub talle, et ta on leidnud seose, mis aitab lahendada mõlemat juhtumit. Aga keldrist leitud väikese poisi juures on midagi valesti ja paljastuv tõde vapustab uurijaid viisil, mida Fawley poleks osanud elades ette näha.

Tõeliselt häiriv, verd tarretav põnevik ammustest saladustest ja koletistest, kes peidavad end meie silme all. „Pimeduse kütkes” on teine vapustav raamat inspektor Adam Fawley juhtumite sarjast.

Cara Hunter on suurepärane jutuvestja, kuid just tema meisterlikult loodud tegelased on need, kes tõeliselt silma paistavad. – Rachel Abbott

Ootamatuid pöördeid täis sõltuvust tekitav lugemine, mille lõppu pole võimalik aimata. – Emma Kavanagh

Tõeliselt raputav lugemine. – Peter James

Häirivalt tõeline, vapustavalt nutikas, ragistasin ajusid kuni lõpuni välja. Erakordne raamat! – C. J. Skuse

„Pimeduse kütkes” hoidis mind ärkvel veel hilistel öötundidelgi. Ülimalt nutikas. – Jane Corry

Üks parimaid põnevikke, mida olen eales lugenud. – Kathryn Croft

Cara Hunter suudab tekitada pinevust nagu ei keegi teine. Kellele meeldis „Nad ei leia sind iial”, ei pea pettuma. – John Marrs