Palgasõdur VII osa. Atentaat presidendile

Tallinna linnavolikogu aseesimehe, Tallinna endise abilinnapea, endise kriminaalpolitseiniku, kaitseväe vastuluure ja eriteenistuse juhi Kalle Klandorfi põnevusromaanisarja „Palgasõdur“ 7. raamatu tegevus toimub 1990. aastatel. Eesti taasiseseisvuse väljakuulutamisest on möödunud mõni aasta. Vene sõjaväelased asuvad baasidest vägesid välja viima.

Venemaale ei meeldi Eesti riigi sõltumatu välispoliitika, mille prioriteetideks on kuulutatud ühinemine Euroopa Liidu ja NATOga. See ei lähe kokku Venemaal aetava poliitikaga. Eesti riigi põhiseaduslike institutsioonide vastu hakatakse sepitsema vandenõud, mida juhib eelmistest raamatutest tuntud GRU kindral Nikolai Dmitrievitš.

Korduvalt on Nikolai Dmitrievitši plaane tahtmatult seganud Tallinna kriminaalpolitsei komissar Mändmaa. Nii ka seekord. Mändmaa ei tunne GRU kindralit ega pole temast isegi midagi kuulnud. Seevastu teab kindral Mändmaast kõike.

Mändmaal enesel on palju muret Tallinnas lokkava kuritegevuse tõttu. Igal ööl toimub sissemurdmisi, vargusi, röövimisi ja tapmisi. „Öö oli suhteliselt rahulik. Sularahaautomaadist varastati 155 000 krooni. Vastu hommikut murti Esmofoni poodi ja varastati mobiiltelefone 50 000 krooni väärtuses. Ühtegi tapmist sel ööl ei toimunud.“

Ootamatult tuleb Mändmaa juurde naine, kes teatab, et tema 15-aastane tütar on kadunud. Sellest informatsioonist hargneb pimedate mõrvade jada Tallinnas, mille sooritab grupp alaealisi.

Samal ajal hakkab Eestis arenema suuremat sorti valitsuskriis, mida püüab ära kasutada GRU Eesti-vastastes huvides. Viimase võimalusena planeeritakse Eesti Vabariigi presidendile atentaati. Kuidas on sellega seotud Palgasõdur, Mändmaa ja GRU kindral Nikolai Dmitrievitš? Sellele püüabki „Palgasõduri“ 7. osa vastust anda.

Eesti riigijuhtide võimalikele atentaadikatsetele on vihjanud ka Eesti NSV KGB esimeheasetäitja Vladimir Pool oma raamatus „Minu elu ja teenistus KGB-s“ lk. 375.