Loo lõpp

„Ma suren kolme kuu pärast. Tule, jutusta minu lugu.“

Eraklik krimiautor Sebastian Trapp kutsub mõrvalugude eksperdi Nicky Hunteri oma jalustrabavasse San Francisco häärberisse, et too kirjutaks tema eluloo. Trapp avab noorele võõrale oma maja ja tutvustab talle perekonda (või vähemalt neid, kes veel alles on): kaunis teine abikaasa Diana, veidi pöörane vennapoeg Freddy ja tolle ema Simone, ning muidugi ta tütar Madeleine. Kuid Nickil mõlgub mõttes rohkemat, kui vaid oma lemmikkirjaniku elulugu …

„Meie sinuga võiksime ehk isegi lahendada vana mõistatuse või paar.“

Kakskümmend aasta tagasi, 1999. aasta uusaastaööl, kadusid salapärastel asjaoludel Sebastiani naine ja teismeline poeg ‒ ühel ja samal ajal, aga erinevatest kohtadest. Neid ei nähtud enam kunagi. Politsei ei jõudnud kuhugi. Kas geniaalne krimiautor sooritas täiusliku mõrva? Ja miks otsustas ta nüüd, aastakümneid hiljem, eraldatusest välja tulla ning kutsuda võhivõõra oma elus kaevama? Nicky, kes on pandud elama kadunud poja pööningutuppa, avastab ootamatult midagi …

„Elu on raske. Lõpuks tapab see su ära.“

Samal ajal, kui Nicky kuulab Sebastiani ‒ ja kõigi teiste ‒ lugusid ning püüab tema elulõimi raamatuks vormida, saab vana saladuse lahendamisest tema kinnisidee. Madeleine samal ajal saab ootamatult sõnumi inimeselt, keda oli kaua surnuks pidanud. Ja kui järgmisel hommikul pärast suurt pidu leitakse aiast koitiigist surnukeha, on kõigile selge ‒ minevik ei ole möödas. See kõigest ootab.