VANAISA OMAR JA POTIKE KEEDA

Vanaisa Omar ja Potike Keeda on lugu ühe poisikese kasvamisest täismeheks, tema pettumustest ja avastustest sellel teel. See haarab linnulennult ka tema vanaduspõlve ja lapselapse saatust, kes lõpetab nende perekonnaliini. Läbi loo on kandvaks motiiviks suhe vanaisaga, kes on maagiline tegelane ja küla teadmamees, kelle peategelane küll juba poisikese eas kaotab, ent vanaisa õpetused jäävad teda elupäevade lõpuni saatma. See on muinasjutuline lugu uskumiste ja väärtuste kujunemisest.

Raamatu kirjutamine algas autori Maroko reisi ajal, kust on tulnud inspiratsioon maastiku kujutamisel ja nimede kasutusel. Lühikese reisi järel jäi tekst pikaks ajaks jätku ootama ning valmis autori Indoneesias veedetud aastate jooksul.

„Vanaisa Omar ja Potike Keeda“ on Ethel Kingsi esikromaan, mis on sündinud ajal, kui autor keeras selja kümneaastasele pühendumisele religiooniteadustele ja kolis Indoneesiasse kunstnikuelu elama.