SÕIDUD LUUKASE JA KEESUGA

Teose peategelaseks on väike, terane kooliminekueas poiss. Tegevus toimub aastatel 1950-1951, tegevuskohaks Lääne-Virumaal asuv Pihlaka talu, kus poiss elab lastetu onu Luukase ja onunaise Meeta juures. Ümbritsevat elu ning inimesi nähakse läbi lapsesilmade.

Siduvaks tegelaseks on aga kunagine talu hobune Keesu, keda aeg-ajalt kolhoositallist perele kasutada antakse. Nii ongi kirjanik kirjeldanud sõite Keesuga – olgu siis metsa puude järele, veskisse, meiereisse või Assamalla mäe juurde teeparandustöödele. Erilisena tõuseb esile sõit Keesuga linna – Rakverre – esimest korda poisikese elus.

Romaanis on rohkelt tolleaegset koloriiti – arutlusi kolhoosi ja kommunismi ning küüditamise teemal; läbi ei saada ka Jossifi ning Jeesukese ja jõuludeta. Parajalt jätkub meeste lõõpi ning lapsele jagatavat elutarkust. Vähem on koolielu – kogu tähelepanu ikka maastikul, suvisel ja talvisel, hobusel ning tema tulevasel saatusel.