Prantsuse süit

Juudi päritolu prantsuse kirjandusklassiku Irčne Némirovsky „Prantsuse süit” on üks esimesi ilukirjanduslikke teoseid Teisest maailmasõjast. Esimest korda alles 2004. aastal trükis ilmunud romaan jutustab tõetruult Prantsusmaa lüüasaamisest ja eelkõige selle mõjust prantslaste eludele.

Némirovsky kirjutas „Prantsuse süidi” väikesesse nahkkaantega märkmikusse külas nimega Issy-lÉvźque, kus ta oma abikaasa ja tütardega pärast Pariisist põgenemist elas. Plaanitud viieosalisest teosest, mis on üles ehitatud nagu sümfoonia, jõudis Némirovsky valmis kirjutada kaks jagu – 1942. aasta juulis ta arreteeriti ning viidi Auschwitzi. Väike märkmik oli tähelepanuta rohkem kui pool sajandit, sest kirjaniku tütar Denise Epstein arvas, et tegu on ema päevikuga, mille lugemine on liialt valus. Alles 1998. aastal selgus, et tegemist on romaani käsikirjaga.

1903. aasta 11. veebruaril Kiievis pankuri perre sündinud Irčne Némirovsky hakkas kirjutama juba neljateistkümneaastaselt. Némirovsky olulisemad teosed käsitlevad juutide ja venelaste maailma, muuhulgas on ta kirjutanud näiteks Tšehhovi biograafia.

Siim Kallas soovitab: "Mõjuv raamat prantslastele nii traagilisest ajast 1940.a. kaotuse järel. Põgenemine, kollaboratsioon, inimlik traagika. Midagi taolist oli ka Ehrenburgi „Pariisi langemine“ aga see oli tugevasti tendentslik, kuigi hästi kirjutatud. Irene Nemirowsky oli juut, vene emigrant, kes väga tahtis olla prantslane, sai kirjanikuna kuulsaks, aga kellele prantslased ei andnudki kodakondsust ja kelle nad saatsid Saksa koonduslaagrisse."