Paradiis

Need kirjad Paradiisist – kirjutasin nad viisteist aastat tagasi kirgliku sooviga taas ellu loitsida kadunud aega: ühte üksildast küla Hiiumaal metsa ja mere vahel, möödunud sajandi viimaseid aastakümneid, ühte armastust, ühte igatsust.

Vahepeal on aeg veel ühe keeru peale teinud ja kõik on saanud veelkord teiseks. Tollest maailmast on järel veel vähem. Ometi tundub, nagu oleks ta ikka veel kusagil olemas, koos kõigi oma lillede-rohtude, loomade-lindude, aedade-hoonete, inimeste ja nende armastusega. Kus ometi? Paradiisis? Kas Paradiis on see, mis on jäänud maha ja kuhu sellepärast enam ei pääse, või see, mis on ees ja millest me sellepärast midagi ei tea? Või hoopis see, mille me võtame endaga siit kaasa, kõik see, mida meie silmad siin nägid ja mida tundis süda? Meie rõõmude ja kurbuste summa, millest ükskord peab saama – mis?

Tõnu Õnnepalu, kevadel 2024

SEB Treasury osakonna juht Mart Onemar soovitab: „Õnnepalu kirjeldab oskuslikult ühelt poolt vabadust, mida pakub looduse keskel elamine, ja teisalt seda, kuidas noorele inimesele võib maal elamine tunduda kui vangla, millest ta püüab kogu hingest põgeneda. Kui ta on sealt lõpuks lahkunud ning maailma näinud ja tunnetanud, muutub see küla paigaks, kuhu ta igatseb tagasi, kuid kuhu enam endisel kujul pole võimalik naasta, sest muutunud on nii küla kui ka kirjanik ise. Kas see võib tähendada, et parem oleks mitte oodata väljateenitud puhkust Paradiisis, vaid õppida olema rahul iseenda ja oma praeguse eluga?“