ELU MÕTTETUSEST. NAHKKÖIDE

Kirjastusel Kolm Tarka on rõõm esitleda raamatut "Elu mõttetusest".

See raamat on Anu Kookla eksklusiivses nahkköites, ehitud kullaga ja pandud karbi sisse. Kuigi elu võib tunduda vahel mõttetu, on siiski teda hea väärindada ning pakendada.

Kirjanik Urmas Vadi viibis kolm aastat Pettunud inimeste külas ja kirjutas sealsete inimeste elust kroonika. Tegelikult pole see koht mingi küla, pigem linnriik, ja ka inimesed siin pole pettunud, vastupidi, nad on siia tulnud suurte unelmatega, lootuses, et nüüd kõik muutub, kõik õnnestub, algab uus ja parem elu.

Oma nime sai see koht peale seda, kui Peeter I oma väesalgaga siit läbi kihutas. Peeter I hobune jäi mutta kinni ja kuningas oli nii vihane ja pettunud, et sülitas. Ning seda kohta, kuhu Peeter I sülitas, hakatigi kutsuma Pettunud inimeste külaks.

Ei läinud kaua aega, kui omandati linna staatus, tekkisid eeslinnad, neist omakorda arenesid uued keskused ja linnajaod. Meie riigi endine pealinn jäeti peagi maha, seal võis veel ringi uitamas näha paari väsimatut patriooti, kes arvasid, et küll nad saavad ka seal oma elu elatud, kuid lõpuks vandusid nemadki alla ja kolisid meie juurde.

Enam kui seitsmekümnest miniatuurist ja lühiloost koosnev raamat vaatab sisse inimhmhinge hämarast ent kutsuvast aknast. See on kui kaleidoskoop, kus kord võib näha inimest, kes on pikalt oodanud puhkust, et alustada vannitoa remondiga, kuid teel ehituspoest koju, lõhkeb tema auto tagaistmel montaaživahu purk. Siin on naine, kes oskab teha suppi hetkel, kui majapidamises pole enam mitte midagi, millest suppi valmistada. Siin on vana saarevaht Martin, kes tuleb linna elama, sest surnud meremeeste vaimud ei anna asu, juba ronivad talle isegi voodisse! Siin on Tõnu, kes tahab sõita reede õhtul koju, aga kõik kohad on välja müüdud ning ta teeb bussijuhile ettepaneku, et võib terve tee istuda vetsus. Mõned neist tegelased on kui hetkeks tänaval möödujad, teised tulevad selles raamatu aina uuesti ja uuesti, sest on midagi, mis ei lase neil niisama olla.