Andsin sulle silmad ja sa vaatasid pimedusse

Peidus järskude ja vaenulike mägede vahel, kusagil Guilleriesi kolkas, kus on liikvel hundikütte, bandiite, varitsejaid, karliste, nõidu, metsavendi, rallisõitjaid, vaime, elukaid ja kuradeid, klammerdub Clavelli talu maa külge otsekui puuk. See on maja, kus elavad eelkõige naised, maja, mille üks päev mahutab endasse sajandite jagu meenutusi. Meenutab Joana, kes sõlmis mehe leidmiseks lepingu, mis tõi kaasa vigaseid järglasi. Meenutab Bernadeta, kellel puuduvad ripsmed ning kes, kuna talle lapsepõlves tilgutati silma liiga palju liivateetõmmist, hakkas lõpuks nägema seda, mida ta nägema ei oleks pidanud. Meenutab Margarida, kellel on terve südame asemel vaid kolmveerand marutõbist südant. Meenutab ka Blanca, kes sündis keeleta, suuga, mis on nagu tühi pesa, ning kes ei kõnele, vaid pelgalt jälgib. Need naised koos paljude teistega teevad täna ettevalmistusi pidusöögiks.

Oma loomingut iseloomustava sõnatulva, rütmi- ja huumoritunnetuse, vormilise julguse ning võimega luua miljöösid ja ellu äratada kujutuslikke maailmu on Irene Solà kirjutanud romaaniks otsekui rõõmuküllaste juttude voo, mis uurib duaalsust ning sisemist seost valguse ja pimeduse, elu ja surma, unustuse ja mälu, tegelikkuse ja väljamõeldise vahel.

Irene Solà (snd 1990) on katalaani kirjanik, luuletaja ja kunstnik. Ta on võitnud mitmeid kirjandusauhindu, muu hulgas Anagrama romaaniauhinna (2019) ja Euroopa Liidu kirjandusauhinna (2020). Tema teoseid on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde. Kunstnikuna on Solà eksponeerinud oma töid CCCB-s Barcelonas ja Whitechapel Gallerys Londonis. Eesti keeles on varem ilmunud „Mina laulan ja mägi tantsib” (tlk Maria Kall).

„Irene Solà „Ma andsin sulle silmad ja sa vaatasid pimedusse” on rohkem rokk-kontsert kui raamat! Kuigi peadpööritav lugu mahub ära ühte päeva, siis see, mis selle päeva jooksul toimub, on otseses mõttes kirjeldamatu! Solà tekst on kummaline, kehaline, pillav, pulbitsev, justkui üle äärte ajav võimas tekstipurse! Lugeja silme all rullub ühe naise lepingust kuradiga lahti üks ajaliselt rändav romaan-remix-muinasjutt, milles kohtub nii pärimus, feminism, ulme, mütoloogia, karneval, nii elus kui eluta naised, kes kõik tegutsevad ometigi samal ajal ja samas kohas. Kujundiloome on nii tihe, et pärast igat lõiku tuleb peatuda ning õhku ahmides küsida: kuidas on võimalik luua korraga nii sensuaalselt lüüriline kui ka peadpööritavalt groteskne raamat? Soovitan kõikidele, kelle jaoks tavalised romaanid on igavad – see siin küll kedagi külmaks ei jäta!” – Sveta Grigorjeva

„Joovastav, kaasakiskuv ja tihe lugu, mis tundub sama iidne kui Kataloonia mäed ja sama värske kui äsja kitkutud kana … Romaanis hõõgub omapärane maagiline realism, mis ei tee vahet nõial ja nõiutul – just selles peitubki selle võlu.” – Financial Times

„Lugesin seda raamatut mitu korda järjest ja iga kord leidsin midagi uut, mida nautida. Solà proosas on Hieronymus Boschi maalidele omast deemonlikku küllust … Solà tähelepanelikkus üleloomuliku maailma suhtes muudab suure osa tänapäeva realistlikust kirjandusest kitsaks ja arglikuks.” – The Guardian

„Irene Solà on häälte vulkaan … Intensiivne, barokne, kohati sünge – peaaegu nagu folk-horror, kus õudus ei ole päriselt õudus, vaid midagi kummaliselt kodust ja veidrat.” – Laura Fernández, Babelia, El País

„Solà tehnika õhkab originaalsust, ilu ja kirge keele vastu.” – Vogue

„Kui lugemise lõpetad, tahad kohe uuesti alustada.” – Andreu Gomila, Time Out

„Milline pidusöök!” – Marina Espasa, Ara