12 tooli

Kui Ostap Bender Stargorodi jõudis, olid endise aadlipealiku Ippolit Matvejevitš Vorobjaninovi vuntsid juba rohekat karva ja isa Fjodoril habe kärbitud. Võidujooks meister Gambsi tooli peidetud briljantidele oli alanud. Jää hakkas liikuma ja paraadi asus juhatama suur kombinaator isiklikult. See, mis järgnes, on ajalugu nii otseses kui kaudses mõttes. Karta on, et benderlikku asjaajamist oli nepi-aegsel Venemaal ka tegelikkuses rohkem kui küll ning ajalugu tegi ka Ilfi ja Petrovi satiiriline meistriteos, mis on elanud üle hulga valitsusi, diktaatoreid ja presidente ega ole tänasekski aktuaalsust kaotanud. Ilja Ilf (1897–1937) sündis pangateenistuja peres ning lõpetas tehnikakooli. Töötas joonestusbüroos, telefonijaamas, lennutehases ja käsigranaatide vabrikus, pärast mida hakkas statistikuks ning hiljem huumoriajakirja toimetajaks. Jevgeni Petrov (1902–1942) sündis õpetaja peres ja lõpetas klassikalise gümnaasiumi, mille järel temast sai Ukraina telegraafiagentuuri korrespondent ning pärast seda kolmeks aastaks kriminaaljälituse inspektor. Tema esimene kirjanduslik teos oli tundmatu mehe laiba läbivaatuse protokoll. Nende ühine kirjanikutee algas 1925. aastal, suurem tuntus järgnes pärast 12 tooli ilmumist 1928.