Mida tähed räägivad

MÄGRA MAJA

Mägral oli maja

nii nagu vaja, 
see temalt võttis 

kogu tema aja:
juba tehti treppi, 

juba pandi voodrit –
mägra peres polnud 

ainsamatki loodrit.
Ei tal olnud mahti 

poesabas seista,
kõik, mis majas tarvis,

ise valmis treis ta.
Nõnda mägra majas, 

kasemetsa veeres
tasaselt ja targu

elukene veeres...

Kuni ühel õhtul 

keegi äkki kloppis-
ukse taga seisid 

kährikkoerad troppis!
Trügisid kõik sisse, 

pambud pandi maha,
vaatasid siis ringi: 

„Korter pole paha!”
„Kuulge,” hüüdis mäger, 

„miskit siin ei klapi!”
Kährik talle vastu:

„Kõik on korras, papi.
Ruum on teil ju lahe –

jääme veidi siia...
Poleks mõtet asja 

kakluseni viia.”

Kährikuid on palju,

kährikuil on kihvad,
pükste peal veel kõigil 

rotinahast rihmad.

Jäidki koerad majja,

seadsid ennast sisse,
omakorda võtsid sõpru korterisse.

Aga mägrapapi 

kõndis kohtu vahet
lootuses, et kohus

nuhtleb seda pahet.
Aga kohtusaks

oli vana karu,
kellel kõik läks meelest, 

kes ei saanud aru. 

Mägrapapi visalt 

ründas kohtumaja,
kuni tallas sisse 

suure laia raja.
See ei ole teada,

kuidas lõppes kohus,
aga rada lookleb 

praegugi veel rohus