Kas me sellist Žigulid tahtsimegi?!

Kell on umbes seitse hommikul. Seljataga on magamata öö, mille jooksul pea ketrab veel kord läbi kõik selle, mis ootab ees ja mis sai viimaste kuude jooksul tehtud. Kas auto, mis üleeile mõne rikkega üllatas, peab ikkagi vastu? Kas kõik vajalikud reisidokumendid said korda aetud? Äkki oleks pidanud veel mõne varuosa pagasnikusse pakkima?

Ja siis saabub hetk, kust enam pole taganemisteed. Autouks sulgub mõõduka plärtsatusega. Parema käega tõmbad välja tooreklapi, pumpad paari gaasipedaali vajutusega karburaatorisse paraja koguse kütust ja hetkeks hinge kinni hoides keerad süütevõtit. Tagurdad hoovist välja, visates kiire pilgu kodule – näeme jälle nädalate pärast. Varahommikune päike paistab täpselt silma ning täidab tee pikkade varjudega. Kergelt irvakil küljeaknast valgub sisse aedlinna magusaid aroome. Veel on kõik nii kodune, kuid siitmaalt alates ootab ees pikk rida päevi täis uusi nägusid, seni sõitmata teid ning etteaimamatuid olukordi. See on see närvikõdi, mida tahan ikka ja jälle tunda.

Seltskonnaga on žigullireisidel aga alati vedanud. On neid, kes sõrmepuudutusega teeveerele hangunud tehnika taas sõidukõlbulikuks muudavad, neid, kes suudavad ka keerulises olukorras positiivseid emotsioone üleval hoida, ning neid, kes kõikvõimalikele jamadele ilma suurema mureta lahendusi genereerivad. Sellistest inimestest, emotsiooniga tehnikast ning seiklustest käesolev raamat räägibki. Selle sünd ei tulnud mulle aga suure üllatusena. Pigem oli vaid aja küsimus, millal hää sõber, huumorimeelne ja sõnaosav ning tohutu haldussuutlikkuse ja loomisvõimega Kristjan kõik need ajukäärudesse talletunud mõtted ja mälestused üheks kandvaks teoseks kokku kirjutab.

Väino Laisaar

Mehaanik! Meie puhul Madis. Selliste uunikumidega ei julgeks ma ilma mehaanikuta reisi ette võtta. Kui sul on meistrimees kaasas, siis jätkub tähelepanu mitte ainult autodele, vaid ka sihtkohtadele, kuhu me sõitma pidime. Ja need olid ju ägedad.

Tiit Sukk

Kui Kristjan mind esimest korda Žiguli rooli kutsus, ei olnud mu suurimaks motivaatoriks isegi nii väga reis, kui fakt, et VAZ21063 Superlux oli omal ajal ka meie pere sõiduvahend. Minu tunded selle auto vastu kasvasid iga sõidetud kilomeetriga, ja kuigi suvine kuumalaine Ukrainas ja Valgevenes oli karm nii autole kui juhile, sain tänu sellele väljakutsele selgeks, et just see mudel hakkab ühel päeval taas minu kodugaraaži kaunistama. Kui ikka masin on võimeline sõitma rooli asemele paigaldatud rattalenksuga või kui froteerätik päästab autoistme higiloigust, siis loob just see autoga kõige ehtsama sideme. Auto, mille valmimisaasta on märkimisväärselt varasem kui minu sünniaasta, teeb kindlasti igal raamatulugejal, kel selle ajastu masinatega kokkupuudet olnud, südame soojaks!

Robert Rool