Sinine ja pruun raamat

„Sinine ja pruun raamat” on 20. sajandi ühe mõjukaima filosoofi Ludwig Wittgensteini Cambridge’i ülikoolis aastail 1933–1935 peetud loengute ülestähendused. Neis tekstides avalduvad esmakordselt ideed, mis saavad keskseks tema hilisemas filosoofias. Näiteks tutvustab Wittgenstein siin keelemängude mõistet ja arusaama, et sõna tähendus seisneb selles, kuidas seda kasutatakse. Samuti arutleb ta selle üle, kuidas filosoofilised probleemid tekivad keele eksitavast iseloomust – me võime nimisõna kohates hakata alati otsima mingit sellele vastavat objekti. Nii tekitavad küsimused nagu „Mis on tähendus?”, „Mis on aeg?”, „Mis on arv?” meis sageli otsekui vaimse krambi, millega me ei oska midagi peale hakata.

Wittgensteini sõber ja õpilane Rush Rhees võrdleb eessõnas „Sinist ja pruuni raamatut” Wittgensteini hilise filosoofia põhiteosega „Filosoofilised uurimused”. Raamatu tõlkija, filosoof Henrik Sova käsitleb järelsõnas täienduseks, kuidas nende loengutega alguse saanud ning „Uurimustes” kulmineerunud filosoofia vastandub varase Wittgensteini mõtlemisega ning kuidas see on mõjutanud selliseid filosoofiavoole nagu naturalism ja pragmatism 21. sajandil.