Mina kõnelen kirjandusest

Armastatu luuletaja Elo Viidingu artikli- ja esseekogu elust ja kirjandusest. Elegantselt, teravalt, sügavalt. Olulisest.

On selge, et teatud autoritel ja kirjandusžanridel läheb kirjandusturul paremini kui teistel, nende lugejaskond on suurem. Mitte ühelgi kirjanikul ei õnnestu tõenäoliselt kirjutada nii-öelda kõigile ja tõenäoliselt unistavad kirjanikud ka päris oma lugejaskonnast – mõistjatest. Neid inimesi ei saa kunagi olla liiga palju. Ja niisamuti võib kirjaniku elus olla hetki, mil tundub, et neid polegi. 

Kirjanduse nii-öelda sihtgrupistumisest on palju räägitud, põhjuseks on enamasti toodud tänapäeva kapitalistliku ühiskonna killustatus. Ka bestsellerite kohta ei saa öelda, et neid „kõik“ innuga loevad. On nii intellektuaalselt ja emotsionaalselt köitvaid bestsellereid, mida loeb teatud seltskond, ja on ainult emotsionaalselt köitvaid bestsellereid, mida loevad ka kirjanduskauged
inimesed. 

Lugejate rohkus ei räägi ammugi loetavate raamatute headusest ja „universaalselt hea kirjanduse“ olemasolu võib autoritaarse veendumusega kinnitada ainult kirjastajate, tõlkijate ja kirjandusteadlaste niinimetatud eliit. Lugejate enamus loeb ikka seda, mis rohkem kõneainet pakub või mida nad ise tahavad, pidades heaks seda, mis neile meeldib.

(Artiklist "Mõistuslikult ja tundeliselt")