Jälitatav

Minu kriminaalasi algatati väga küsitavate kahtlustuste püstitamisega 2014. aasta märtsis. Selle raamatu ilmumise ajaks 2019. aasta septembris on suur osa esialgsest kahtlustusest kokku kukkunud. Üle viie aasta kestnud uurimise, jälitamise ja süüdistamise tulemusel oleme jõudnud kohtu eelistungini, kust lõplike lahendusteni on minna veel hulk aastaid. Panin oma loo kirja nii nagu see mulle sündmuste keerises olnuna paistis. Kahjuks ei tohi kõike (veel) paberile panna, sest muidu võin osutuda kurjategijaks mõne järgmise paragrahvi alusel. Paljud sarnases olukorras olnud ettevõtjad või avaliku sektori töötajad ei julge oma arvamust välja öelda ja tihti ei ole neil ka ei raha- ega vaimuressurssi, et sarnases olukorras oma õiguste eest seismiseks riigi struktuuridega lahingusse minna. Nii tõmbutaksegi tagasi ja suundutakse pealesurutud kokkulepetele. Mina ei taha nii teha. Küsimus pole enam ammu selles, kas keegi on süüdi – las selle hinnangu annab kohus –, vaid kogu prokuratuuri poolt dirigeeritud protsess ise on väljunud ammu igasuguse terve mõistuse piiridest. Just sellepärast seda lugu kirja panema asusingi. Ehk olen tõesti olnud ise liiga jonnakas, kohati ka liialt rumal, ning võib-olla tuleb tunnistada, et olen kusagil teinud vigu? Siiski on toimunud sündmuste ja teadaoleva info põhjal selge, et riigi esindajad on käitunud minu kaasusega mitmel juhul valesti, ning seda tõenäoliselt täiesti teadlikult, mis on veel eriti kohutav. Esimesest, minu nn mahajooksmise järgsest pressikonverentsist alates on prokuratuur püüdnud väga alatult avalikkust väärinfoga eksitada. Kogu jälitustegevus ja tagantjärele paranoiliste hüpoteeside tõestamine on ületanud selgelt mõistliku menetluse piiri. Kahjuks on käitutud ka lausa seadusevastaselt, kasutades oma jõupositsiooni ülima arrogantsiga, mida ei tohiks üks endast lugupidav riik kuidagi tolereerida.
Adun, et avameelne arvamuse avaldamine võib mulle kohtupidamisel kahjulikuks osutuda, kuid loodan siiralt, et selle raamatu lugemine avab nii mitmedki silmad ning järgmist „suurkorruptandi“ püüdmise aktsiooni käivitades vaatab uurija vähem telekast kriminulle ja rohkem peeglisse, prokurör loeb talle esitatud materjalid mõttega läbi ning ka jälituslube ei väljastata Eesti riigis enam igaks-juhuks. 

Kõlas nagu kolm soovi kuldkalakesele või jõuluvanale, kuid nii on. Rohkem ei hakkagi midagi sissejuhatuseks lisama. Head lugemist!