Islandil ei ole liblikaid

Ääretuse äärel on igaüks argiselt ääretust ääreni täis. Ääretuse äärel, trolli pealael, kus ülestõusmispühaeelne lohe küla alla neelas, on heeringat ja vetikat ja trolle, on armastust, mis on niisama mõistetamatu ja möödapääsmatu kui ookean, on naisi ja mehi, kuigi hooti, ja kohvi saab ka.
Ühe pere ajaarvamise alguseks saanud valge maja koondab endasse lugematul arvul lugusid, alustades Gudrunist ja Jónsist, esimestest inimestest, ja lõpetades Elina, ülemeremaale kadunud noore naisega. Üks maja, üks sajand, üks pere. Elu Islandi rannakülas on alalises liikumises.

Romaan „Islandil ei ole liblikaid” on osa mõttelisest kolmikust, mille ülejäänud nurkadeks on luulekogu „Armastuse tähestik” (2012) ja lasteraamat „Lugu Keegi Eikellegitütre isast” (2012).

Kätlin Kaldmaa on avaldanud neli luulekogu ja kaks lasteraamatut. Novelli „Kui poisid tulid” eest pälvis ta 2012. aastal Friedebert Tuglase novelliauhinna.