Surnud mehe käsi

Veiko Belials on nimi, keda eesti ulmelugejatele tutvustama ei pea. Ühe staažikama ja paljude Stalkeri auhindadega pärjatud ulmeautori uus jutukogu tegeleb autori viimase aja loomingule iseloomulikult küsimustega, kes me oleme, mis valikuid me teeme ja milliseks kujuneb meie tulevik.

Raamat on eriline oma ohtrate illustratsioonide poolest – seda illustreerivad 31 Liis Rodeni joonistatud pilti.

Lugejate arvamused:

„Häilitud puu“
Väga põnev tekst – kompositsiooniliselt leidlik, poeetiliselt kirev, sillerdav, meeleliselt küllastava proosakeele ja filosoofilis-eetiliselt huvitavate mõtlemiskohtadega. - Jaak Tomberg

„Ja aidaku meid jumal“
Lõdva randmega visatakse lugejale korraliku mastaabiga idee ning siis keeratakse veel mõnuga paar vinti peale. - Heinrich Weinberg

„Raske piisk pilvest“
Põnev lugu, väga hea lõpplahendus ja äärmiselt nauditaval tasemel kirjaoskus. Hea oli. Väga hea. - Manfred Kalmsten

„Häilitud puu“
Poeem proosas, kohvikõrvaseks nautlemiseks imeline. - Mairi Laurik

„Raske piisk pilvest“
Ligi kolmekümne-leheküljelise loo sisse mahub mitu mõistatust ja mitu lahendust ja puändiga lõpp, nii et tunne on, et oleks romaani jagu robotikrimi kätte saanud. Kogu lugu on ühtaegu voolavalt ja hoogsalt kirjutatud. Enamjaolt käib tegevus dialoogide kaudu ja need dialoogid on sujuvad, täpsed, parasjagu mahlakad ja õige koguse infoga. - Tiina Sulg