
Briti kirjaniku J. G. Ballardi (1930 – 2009) jutukogu „Neljamõõtmeline luupainaja“ (The 4-Dimensional Nightmare, 1963) sisaldab kaheksat põnevat, kaasakiskuvat ja veenvat ulmelugu, mis paistavad silma omapärase maailmanägemise ja huvitavate ideede poolest, millest nii mõnigi tundub kohati lausa praegusegi maailmas valitseva olukorra kohta käivat, mõjudes teatud viisil hoiatavalt.
Lugu „Aja aed“ räägib aiast, milles kasvavad lilled viivad noppimise korral
aega pisut tagasi, nii et aias elavad mees ja naine suudavad aeda ründavate
barbarite hordi igal õhtul pisut tagasi tõrjuda. Kuigi lilled vähenevad ja hord
iga korraga järjest lähemale jõuab.
Loos „Vahitornid“ tunduvad äkki taevasse tekkinud vahitornid inimesi jälgivat,
kuigi jälgijaid pole kunagi näha, ainult torne. Imelikul kombel paistab, et
neid vahitorne märkab järk-järgult järjest vähem inimesi, kuni neid märkajaid
on järel vaid üks.
„Liivast puur“. Teadlaste eksiarvamuse tõttu Maale toodud Marsi liiv on
põhjustanud katastroofi, toonud Maale viiruse, mille kandjate hulk on tasapisi
otsa lõppemas – paar viimast ei soovi veel unustada, mis on toimunud, põgenedes
hirmuäratavate tagaajajate eest, keda nimetatakse valvureiks.
„Mürakoristaja“. Ultrahelimuusika pealetung on ooperidiiva üksindusse sundinud,
kuid sellest hoolimata valmistub ta uuesti lavasid vallutama. Seejuures aitab
teda tumm noormees, kes töötab nn mürakoristajana.
Copyright © 2025 www.rahvaraamat.ee. Все права защищены.
Rahva Raamat AS, 10421903, Теллискиви 60/2 (I-корпус), Таллинн, 15073, Эстония