Tallinna narrid ja narrikesed

Ma soovisin nüüd arvu kätte saada, mitu narride sugu õieti maailmas peaks olema, ja hakkasin neid sõrmede abil üle lugema; enne kui ma lõpule jõudsin, kulusid sõrmed nii ära, et neid uuesti kasvatama pidin hakkama. .. Mulle näis, kui oleks peaaegu iga inimene – mina ise, naisterahvad ja kõige paremad sõbrad maha arvata – ühe narriseltsi liige.

„Maailm ei tunne mind veel küllalt,“ õhkas surematust kuulsusest unistav luuletaja Salomon Vesipruul 1892. aastal ilmunud jutustuses. Nüüdseks tunneme nii Salomon Vesipruuli kui ka agarat leiutajat Jaan Tatikat juba õige hästi. Eduard Bornhöhe jutustus „Tallinna narrid ja narrikesed“ pilab tühiseid ja naeruväärseid inimtüüpe, kes kuulsuse, raha või armastuse nimel ei põrku tagasi ka kõige narrimate tegude ees.