Ristideta hauad

Mitmeski mõttes ühe radikaalsema eesti kirjaniku Arved Viirlaiu peateos „Ristideta hauad” viib lugeja teise Nõukogude okupatsiooni algusaega Eestis. Sügisest 1944 pidid paljud, kellele oli kallis kodumaa vabadus, varjuma metsadesse, kust nad pidasid relvastatud võitlust okupatsioonivõimu vastu. See karm ja heroiline romaan räägib Eesti kodanike lootusetust võitlusest oma kodu ja elu eest. Paljude toonaste võitlejate saatuseks said ristideta hauad. 

Arved Viirlaid on sündinud 1922. aastal Harjumaal taluperemehe pojana. Esimesel Nõukogude okupatsiooni aastal liitus ta metsavendadega, 1943 oli soomepoisina Jätkusõjas, 1944 viimastes lahingutes Eestis, siis põgenes Soome ja sealt edasi Rootsi. 1945. aastal siirdus Inglismaale, kus valmistus luuretegevuseks Nõukogude Eestis. 1953. aastal asus Kanadasse, kus elab tänini. Pikka aega oli Viirlaid Eesti PEN-klubi esimees. Kirjanduslikult on tema loomingut võrreldud Jaan Krossi omaga. 

„Ristideta hauad” ilmus 1952. aastal Lundis. Teos on tõlgitud läti, rootsi, prantsuse, hispaania, soome, inglise, hiina, leedu ja vene keelde. 1954. aastal pälvis Viirlaid Henrik Visnapuu fondi auhinna. Okupeeritud kodumaal aga ei tohtinud tema nime nimetadagi. Siin sai „Ristideta hauad” ilmuda alles aastatel 1991–1992. 1997. aastal määras president Lennart Meri Viirlaiule Riigivapi III klassi teenetemärgi, kuid talle omase radikaalsusega keeldus kirjanik seda vastu võtmast.