Hüüdnimi Eestlane 4. osa

Harry Raudvere tõsieluaineline ajastutruu seiklussari „Hüüdnimi Eestlane“ jätkub köidehaaval tänasesse päeva, mida me kõik ühiselt alles loome.

Selles köites siin oleme 1980ndate Eestis, Venemaal ja Ukrainas. On fosforiidisõja eelne kooperatiivide, imestamise ja ärastamise aeg.

Toomas Jugapuu töötab majandi juristina, õpib Tartu Riiklikus Ülikoolis juurat ning kooperatorina paigaldab valvesignalisatsioone ja satelliidikausse. Tom tassib sõbralike vennasrahvaste juurest kohvritäite kaupa tehnikat, mida tossikeste jaoks olemaski pole. Olenemata sellest, kas ta on ilusal vabanemiseelsel isamaal või Kiievi bordellis, võtab ta, kui antakse. Ja kui juba, siis palju.
Seiklusliku tõsieluka tuules koos Tomiga 09 roolis tuhandeid kilomeetreid läbides satume sovtransavtodest mööda sõites ülesküntud uudismaale ja platele, saame ohtrasti keppi ja peksa – ja ohkame hämmastunult: elus oleme!
Raudvere on Toomast läbi surmasuu ja üle naiste saates küüniline, aga aus.
Lehmakese kommid ja Dostojevski teoste uued tõlgendused aina tulevad liinilt – pärast Harry karmilt naljakaid kirjeldusi teame, kuimitu tärni oli Aserbaidžaani konjakil tegelikult.
Võime nimetada Toomast spekulandiks ja kaabakaks – raju alfaisasena on ta igas pulmas peigmees kuid IME ja nälgivad loomad on tema jaoks võimalus. Õppigem sellelt sangarilt, kes on elus ja inimlik nagu rahvuseepose Kalevipoeg – jah, teeb tükati päris hulle inetusi – aga on ehe ja usutav. Mees.
Isemajandava Eesti teooria kävitas imelise väljumise nõukogude liidust – kinnikeeratud kraanide tõttu kidumine meenutas praegust ikalduse ja sõjaseisukorra aega, mil kuldkalad aetakse vardasse ja ükssarvikud tehakse vorstiks.
Kui oled mees, samastud selle ürgisasega. Naisena sündinuna lõpetad lugemise armununa – ühtlasi meeliskled: kas mina suudaksin sellise Tooma taltsutada?

Kõik on võimalik. Kui oled kaotanud usu, lootuse ja armastuse – tule siia raamatusse. Ja sa leiad mida vajad!