Verekuu

Pärast elu purunemist on Harry sõitnud Los Angelesse, et end surnuks juua. Laias laastus ongi see õnnestunud, aga mitte lõplikult. Ta on päästnud eaka filminäitlejanna Lucille’i narkokartelli küüsist, kellele vanadaam võlgneb miljon dollarit. Too omakorda on pakkunud Harryle peavarju ja seltsi ning lasknud talle õmmelda rätsepaülikonna.

Oslos leitakse kaks kadunud ja tapetud tüdrukut. Üks kahtlusalustest on tuntud kinnisvaramagnaat. Katrine Bratt tahab riigi parima sarimõrvaspetsialistiga ühendust võtta, ent politseijuhtide meelest ei tule koostöö Harry Holega kõne allagi. Kahtlustatav kinnisvaraparun seevastu tahab palgata Harry erauurijaks. Harry keeldub viisakalt, kuid siis võtab kartell Lucille’i pantvangi. Kui Harry juhtumi lahendab, ootab teda tasu, millest piisab Lucille’i võla katteks.

Kodumaal Norras ajab Harry kokku meeskonna, mis koosneb kokaiinidiilerist lapsepõlvesõbrast, korrumpeerunud politseinikust ja vähihaigest psühholoogist. Narkokartell on andnud neile kümme päeva aega. Kell tiksub ning Oslo kohale on oodata kuuvarjutust ja veripunast täiskuud.

„... ületamatu põnevusmeister ... „Verekuu” on tippklassi Harry Hole-krimi. Jo Nesbø ajab lugeja pea nii põhjalikult segi, et ainuüksi see vääriks kuut täringusilma.” – Sindre Hovdenakk, VG

„Võrratu krimi. Sündmustik on nii metsik ja banaalne, et on suisa ime, et Jo Nesbø selle kaldale veab. Nesbø tugevus krimikirjanikuna seisnebki osavas sikutamises, mis väljendub nii keeles, tüpaažides kui sündmustikus. Tal jätkub väledust, energiat ja enesekindlust, ning tulemuseks on suurepärane krimi. See on muidugi puhas meelelahutus, hoolega läbi mõeldud ja lihvitud.” – Cathrine Krøger, Dagbladet

„Tänapäevane muinasjutt. „Verekuu” on Jo Nesbø Harry Hole sarja 13. romaan. Ka selle raamatu intriigid on paremad kui enamikus muudes osades. Need on rafineerituma ülesehitusega ega valgu laiali.” – Geir Rakvaag, Dagsavisen