Peigmees pruutkleidis

On ainult üks vaimuhaigus: perekond

Ilmselt pidin olema selleks valmis, kuivõrd ma olen raamatu autor, aga… niisugusel määral! Milline vaatepilt, see on vaevu usutav...

Ta mees on vaid iseenda vari. Selgroolülid pidid kõvasti viga saama. Ta kaalub nüüd vist alla neljakümne viie kilo. Mees istub kühmu vajunult ratastoolis, tema pead toetab kaelatugi, kuid see on veidi paremale vajunud. Ta pilk on klaasistunud, nahk kollane nagu küdooniavili. Ja ta on täiesti selge mõistuse juures. Intellektuaalile on see kindlasti hirmus.

Kui mõelda, et mees pole veel kolmekümnenegi, siis on see kohutav... Mis puutub naisesse, siis lükkab ta ratastooli imetlusväärse ennastsalgavusega. Ta on rahulik, pilk kindel. Minu meelest on tema kõnnak veidi mehaaniline, aga olgem mõistvad: sel naisel on ränk mure...

Igal juhul ei lange ta äärmusesse: ei käitu nunnast halastajaõe ega märterliku põetajana. Ta pigistab hambad kokku ja lükkab ratastooli, see on kõik. Siiski on naisel tarvis järele mõelda ja endalt küsida, mida ta selle juurviljaga peale hakkab. Ka mina pean seda endalt küsima.