E-raamat: Hinge elu. Astraalmaailm

Selle raamatu autor on ülemöödunud sajandi lõpus ja möödunud sajandi alguses elanud Joogi Ramatšaraka, kodanikunimega William Walker Atkinson. Olles sündinud Ameerikas, õppis ta põhjalikult tundma idamaade kultuure, eriti India õpetust joogidest. Ta on kirjutanud sel teemal palju raamatuid, millest suur osa on ka eesti keelde tõlgitud. Selles väikeses brošüüris räägib ta sellest, kuidas suhtuvad surma idamaade inimesed, eriti joogid. Võib-olla on selline suhtumine „teispoolsuesse“ mõistlikum kui lääne kultuurist pärit inimeste suhtumine sellesse.

Väike väljavõte tekstist:

„Inimkonda hüpnotiseerib mõte surmast. Kui sageli tuleb kuulda väljendeid, et „inimese niitis maha surm“ või et „ta niideti maha parimates aastates“ või et „tema töö katkes“ või „tema tegevus katkes“ ja muud, kusjuures enamasti tahetakse sellega öelda, et inimese olemasolu katkes ja ta muutus mitte millekski. Eriti ilmekalt väljendub see läänes. Kuigi seal valitseb religioon, mis jutlustab hauataguse elu rõõmudest, mille järgi tundub, et iga usklik peaks elu lõppu tervitama; et kõik sugulased ja sõbrad peaksid sel puhul, kui keegi armastatud olend läheb üle teise, paremasse olemise kohta, riietuma heledatesse riietesse ja ehtima end kirjute värvidega, kuid näeme hoopis vastupidist. Surnu sõbrad riietuvad leinariietesse ja leinavad kõigest südamest lahkunut, nagu oleks ta igaveseks kaotatud. Neil aga, kes teavad, et surm on vaid illusioon, hirm kaob. Nad muidugi muretsevad selle pärast, kuid teavad, et lahusolek on ajutine, et armastatud olend läks lihtsalt üle teise elu faasi ja mitte midagi pole kaduma läinud ega hävinud“.

Ühes väga vanas india valmis räägitakse tõugust, kes tundis, et tema olemasolu hakkab lõppema, et läheneb pikk nukkumisperioodi uneaeg. Ta kutsus sellepärast kõik oma sõbrad kokku.

„Mind kurvastab teadmine,“ sõnas ta, „et mul tuleb eluga, mis on täis lootusi ja mis pakuks mulle ka tulevikus nii palju saavutusi, hüvasti jätta. Kohutav niitja niidab mind maha mu nooruse õitseajal; sellega tõestab loodus oma südametust. Jääge jumalaga, kallid sõbrad, igaveseks. Homme mind enam ei ole.“

Ja olles ümbritsetud kurvastavatest sõpradest ta suri.

Üks vana tõuk ütles kurvalt: „Meie õde jättis meid maha. Meil on temaga ühine saatus. Kohutav hävitaja niidab meid üksteise järel nagu rohtu väljal. Me usume, et elustume uuesti, kuid võimalik, et see on vaid asjatu lootus. Mitte keegi ei tea ju järgmisest elust midagi. Nutame koos meie kurva saatuse pärast.“ Ja nad läksid kurvalt minema. Mõne aja pärast ronis kookonist välja ilus liblikas.“