REIN AUN. KUUEKÜMNENDATE KUNINGAS

Rein Aun. Kes ta on ja kas teda peab mäletama? Kas Erki Noolt peab teadma? Kindlasti vastavad väga vähesed une pealt, kes oli Aleksander Klumberg-Kolmpere. Heino Lipp. Kedagi nendest ei pea me tundma. Midagi võiksime siiski teada, sest mitmekülgsust alati kõrgelt hindavatele eestlastele on kümnevõistlus eriline ala.
Klumberg võitis Eestile esimese kümnevõistluse olümpiamedali (pronks 1924 Pariisis), Rein Aun tõi teise (hõbe 1964 Tokyos) ja Erki Nool kolmanda (kuld 2000 Sydneys). Täiskomplekt olümpiamedaleid ühelt alalt. Pluss neljas koht Uno Palult (1956 Melbourne’is). Pluss Heino Lipp, kes ei pääsenud spordisse mittepuutuvatel põhjustel kordagi rahvusvahelistele tiitlivõistlustele, kuigi oli pärast teist ilmasõda ehk isegi maailma parim.
See raamat räägib Eesti kergejõustikukuningast, kes valitses 1960. aastatel. Ta oli tugev ja lootustandev, aga olümpiamedalit ei oodanud temalt ka kõige lähemad kaaslased. Ometi oli tema treener Fred Kudu juba neli aastat varem kirjutanud 19-aastasele värskele üliõpilasele treeninguplaani, millesse oli jäädvustatud eesmärk – võita nelja aasta pärast olümpiakuld. Sellest jäi väga vähe puudu. Rein Aun näitas varases nooruses, mis masti mees on liidriks tõusmas. Aga silma torkas ta ka tegudega, mis arengut pärssisid või edasimineku koguni seiskasid. „Elu tahab elamist,” ütles Auna sõber, tõstmise olümpiavõitja Jaan Talts tolle aja kohta. Mõlemad võtsid elult, mis võtta annab. Talts võttis olümpiahõbeda ja järgmisel katsel kuldmedali. Aun võttis hõbeda ja läks favoriidina kulla järele, kuid sõbrale järele ei jõudnud.
Selles raamatukeses ei arva autor mitte midagi. Arvavad need, kes Rein Aunaga lähemalt kokku puutusid – pereringis, poisipõlves, koolieas, ülikoolis, Eesti koondises, olümpiamängudel, pärast tippsportimist. Autor püstitas endale ülesande panna kogutud laused sobima ja pildid kõnelema. Autoril oli huvitav, ta on väga tänulik Rein Auna omastele, lähedastele, sõpradele, treeningu- ja võistluskaaslastele – kõigile, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid. Erilist tänumeelt tunneb autor spordiajakirjaniku, spordiajaloolase ja statistiku Erlend Teemäe vastu, kelle uuritut ja jäädvustatut on siin palju.
Autor ei vaata mööda veel kolmest eesti mehest, kes Rein Aunaga võrreldavale tasemele jõudsid, kes enne, kes pärast. Kes tõestasid maailmale, et Eesti on kümnevõistlejate maa. Esimesed lühivormis peatükid on nende päralt.

Valeri Maksimov

5. oktoobril 2015 saanuks Rein Aun 75-aastaseks.Ta suri 54-aastasena 11. märtsil 1995. Suur meister on maetud Liiva kalmistule Tallinnas.
See raamat valmis tema 75. sünniaastapäevaks.