OLEN VIIE AASTANE. ANTIBIOGRAAFIA

“Olen viie aastane. Isa on kapi taga. Ema istub akna all ja koob.”

Sellise avapaugu saab peaaegu iga fragment Toomas Raudami tugevate autobiograafiliste sugemetega raamatus, mis on Raudami kohta (esmapilgul?) kergesti loetav. Autori ajatu, kuigi alati muutumatuks jääv mina käib läbi suurema osa teda mõjutanud inimestest, sündmustest, vaenamistest, surmadest, elus juhtunud lugudest. See pole raamat “endast” või “sisemusest”, pigem mälupause ja -auke paikav maagiline realism.

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.

Leelo Tungal soovitab: “Unenäolised pildid päris elus toimunud sündmustest – olgu siis seitsme-, kolmekümne- või seitsmekümne kahe aastaselt läbi elatust – on kirja pandud poeetilises keeles ja raamat kutsub ennast uuesti lugema. Kerge see raamat ei ole, kuid kaasakiskuv küll…”