Meenutades elu

On aasta 2023, 10. märts. Õues korralik talv, sügav lumi ja miinuskraadid. Mul rohkem tubane tegevus; suusatamisnorm on täis, sai kokku kakskümmend korda. Lauatennisemängud veel käivad, mängin naabri Heikiga igal talvel viiskümmend korda – kolm korda nädalas, á viis setti 21-ni. Koos pausiga kokku umbes tund, hea võimlemine. Poeg Henriku sõber Ken Koort kinkis mulle Paavo Kanguri raamatu oma vanavanaemast Marest, mis on lugu läbi sõja ja rahu. Mare meenutused on kirja pandud juba vanemas eas, polnud päevikut ega midagi. Mare oli väga huvitav isiksus, palju näinud, elukogemusi kuhjaga. Oli huvitav lugeda. Kui nüüd veel saaks kord olla lapsepõlve mängudemaal ja tunda helinat, mis rinnus on siis, kui kevadpäike koduõuelt lume viis ... Jah, kui meenutama hakata, meenub paljugi, jääb see elatud elu teadmiseks ka lastele ja lastelastele ... Tekkis mõte, et võiks ka ise midagi kirja panna; lihtne elu, aga mõndagi huvitavat on toimunud. Lapsepõlv, kooliaastad, armsad õpetajad ja klassikaaslased, sõjaväes olek, kõrgkool, töö muusikaõpetaja-klassijuhatajana, kultuuriministeeriumi ametnikuna, Tallinna Muusikakooli direktorina; muusikakoolis juhtunu, kontserdireisid, koorilaulja pea kolmkümmend aastat, turismireisid, pensionäripõlv ...