Peaasi, et oleks kirge!

Tõnu Kilgas oli mees, kes kandis alati välja fraki ja viimseni lihvitud soengu koos hästi valitud parfüümiga. Ta oli mees, kes võis niita vikatiga päikese kuumuses muru, praadida kruustangide vahele keeratud triikraual muna, parandada katust ja keeta moosi. Ta oli mees, kes kõndis omapäi, kuid kes janunes armastuse järele. Mees, kelle hinge sügavamad kihid on seni jäänud enamusele varjatuks. Ta oli oma aja mänguline, ent kirgas fenomen, kes oli armastusväärne, vastuoluline, hirmuäratav, kirglik, kättesaamatu ja jääv. See on lugu mehest, kelle süda kuulus jäägitult vaid teatrile ja muusikale.

Sa hoiad käes raamatut, mis räägib nüanssiderohke loo minu isast, Tõnu Kilgasest. Loo, nagu mina seda mäletan ja tean, ausalt, ülistamata ja ilustamata. See raamat on südamlik ja värvikas ülevaade ühest humoorikast ja tembutavast poisiklutist, noorest kirglikust muusikust ja artistist, romantilisest, töökast ja andekast mehest ning tema edust ja eksimustest. Tõnu Kilgas kui sümbol Eesti teatrimaastikul on vaid üks pisike osa tema märkimisväärsest ja säravast elust, tema panusest Eesti teatriellu ja sellest, mida ta inimestele tähendas.
— Ellen Kilgas