PÄEWALEHE LUIGA - EESTI ESIMESE SUUREMÕÕTMELISE AJAKIRJANIKU VAIMNE PÄRAND JA SUGUSELTSI LUGU

Georg Eduard Luiga oli eesti ühiskonna ja kultuuri ajaloos väga olulise 1860. aastate põlvkonna inimene, Eduard Vilde, Juhan Liivi, August Kitzbergi, Jaan Tõnissoni jt põlvkonnakaaslane. Ta oli tugev iseõppija ning kirjutas jutte, luuletusi, näidendeid ja populaarteadust. Ta töötas 19. sajandi lõpus õpetajana, sealjuures pikalt Siberis. Kodumaale tagasi saabus ta aastal 1901 ning asus tööle ajakirjanduses.

Luiga alustas Ristirahva Pühapäevalehes, toimetas siis Koidus ja mujalgi, aga tema elutööks sai Päevaleht, mille vastutava ja peatoimetajana ta tegutses 1908. kuni 1934. aastani. Luiga juhtimisel lõi Päevaleht suuna, mida varem eesti ajakirjanduses ei tuntud. See oli demokraatlik erapooletu uudisajakirjandus. Päevalehest sai Eesti Vabariigi ajakirjanduse lipulaev, mida Luiga oma rahulikul ja tasakaalukal moel läbi paljude karide juhtis.

Luigade suguvõsa on suur ja sinna kuulub palju väga nimekaid haritlasi, keda leiab sellest raamatust. Ja ka Luigat teab tegelikult vähemalt kaudselt iga eestlane, kui ta laulab „Sääl, kus rukkiväli lagendikul heljub...“ Need on Georg Eduard Luiga sõnad.