Üks lugu minu elust

14. juuni 1941. Kahekümne üheksa aastane Reny naudib koos oma mehe ja väikese tütre Gabyga idüllilist pereõnne. Reny ja ta abikaasa lähevad sel ilusal juunihommikul rõõmsalt tööle, kui näevad Punaarmee sõdureid inimesi hoolimatult nende kodudest välja ajamas ja veoautodele sundimas. Veidi hiljem jõuavad küüditajad ka nendeni ja nemadki käsutatakse autole.

Reny (Reeli) Klas-Glass (neiuna Citron) sündis 3. augustil 1911. aastal Haapsalus. Tema isa, Isaak Citron oli Leedus, lasterohkes juudi perekonnas üles kasvanud vanem poeg, kes töötas end üles, alustades lihtsamatest ametitest ja kuuludes hiljem Eesti rikkamate meeste hulka. Kuni aastani 1936 elas perekond Berliinis, kuid Hitleri ja natsionaalsotsialistide mõju tugevnedes, samuti riigis levivate juudivastaste meeleolude laienedes pöördus perekond tagasi Eestisse. Siin tutvus Reny oma tulevase abikaasa, hambaarsti poja Leopold Klas-Glassiga. Küüditamise päeval lahutati lapseootel Reny koos kolmeaastase tütrega abikaasast, kes jätkas sama teekonda meeste vagunis. Hiljem haagiti see vagun rongist lahti. Abikaasa koos teiste meeste ja mõne üksiku naisterahvaga sattus ühte Uurali töölaagrisse. 

See raamat on Reny Klas-Glassi lugu. Muljetavaldavalt jutustab ta, kuidas ta Siberis ebainimlikes tingimustes neliteist aastat kestnud pagenduse üle elas ja oma perega jälle kokku sai. Reny Klas-Glass lahkus meie hulgast 2006. aastal. Need on tema mälestused, mida ta soovis lugejaga jagada.