Vessel

Lauri Kaldoja teist luulekogu võib pidada 2015. aastal ilmunud „Panoptikoni“ järjeks, toonaste teemade käsitluseks uue rakursi alt. Kui „Panoptikonis“ oli fookus vaatlusel - enesevaatlusel läbi kõrvalise pilgu, siis „Vessel“ pöörab pilgu sissepoole, küündides veresoonte, luu ja üdini, sisemise sõjaväeni. 

Ka siin on tajutav Teine, alati puuduv, ent oma puudumises kohalolev.
Rääkimise ja vaikimise, tõe ja vale paratamatud ühisused.

Sulge tihedamalt uks ja täida enesega praod,
et kaitsta oma küllastunud minapeegeldust
Üksi keset tühja välja ukseraamiga
hoiab tema sind
ja sina tema pidetust

Rein Raud soovitab: “Kui Eda Ahi raamatud leiavad oma lugeja praegu juba võib-olla ilma kõrvalise abitagi üles, siis eelkõige näitleja ja muusikuna tuntud Lauri Kaldoja ei tule ehk esimeste seas meelde, kui tänapäeva luuletajatest räägitakse. Kuigi juba võiks. Ma mäletan väga hästi seda tunnet, mis mul oli tema esimest kogu, “Panoptikoni” lugedes, sestap oskasin teist raamatut juba oodata. Kaldoja luule on korraga täpne ja aus. Rohkem hetkel öelda nagu ei tahakski.”