Vanaisa

Raamat kirjeldab ühe poisi kasvamist koos sepast vanaisaga. Omaenda lapsepõlvest jutustava Ülo Vooglaiu mahlased kirjeldused annavad suurepäraselt edasi toonast õhustikku Saaremaal, luues detailirikkad pildid tollele ajastule iseloomulikest juhtumistest.
Ülo Vooglaid kirjutab:

Olin vist teises klassis, kui keset talve, jõulude ja uusaasta vahel, maale sugulastele külla sõitsime. Kaua sa ikka sööd, jood ja kuulad suurte jutte!
Teatasin, et tahaksin metsa jahile minna. Peremees küsis, et mis loomi ma küttima lähen, et kas saagi metsast välja toomiseks on vaja regi valmis panna. Ütlesin, et kütin peamiselt jäneseid, aga võtan ka kõiki teisi, aga rege pole esialgu vaja, et see vajadus selgub pärastpoole.

Metsas oli nii paks lumi, et isegi koerad olid hädas. Jälgi oli palju, aga kõik olid siin käinud kunagi ammu. Äkki panid koerad kilkama ja kõigest jõust läbi lume kahlama. Soh, olingi üksi keset metsa. Tundus, et edasi minna on riskantne. Läksin tuldud teed tagasi. Toas küsiti, kuhu saak jäi.
Ütlesin, et metsa, sest koerad eksisid ära ja ei saanud jänest kätte.
Koduteel, saanis, lambanahkse teki all, kuulasime kuidas lumi krudises. Kodus ütles vanaisa vanaemale: „Poiss käis jahil ja pidi peaaegu jänese kätte saama, aga koer eksis ära.”