Tuletunnistaja

Kogu maailmas kasutab politsei keerukate juhtumite lahendamisel meediumide ja spiritistide abi. Seda tehakse aastas korduvalt, kuigi ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et meedium oleks lahendusele ka kaasa aidanud.

Flora Hansen kutsub end spiritistlikuks meediumiks ja on aastaid elatist teeninud sellega, et teeskleb surnutega rääkimist. Ühel augustiõhtul loeb ta ajalehest, et destruktiivse käitumisega tütarlaste kinnises hoolekandeasutuses on toime pandud kohutav mõrv. Flora Hansen otsustab helistada politseile ja väidab, et on ühenduses tapetu hingega.

Tõendid viitavad vaieldamatult sellele, et mõrvar on üks hoolealustest, heatahtlik ja vaikne tüdruk, kes põgenes asutusest mõrvaööl. Kui Joona Linna asub tema minevikku uurima, selgub, et tüdruk ei ole mitte alati olnud nii heatahtlik.

Joona uurib kuriteopaika kauem kui ükski teine komissar. Ometi ei ole ta rahul, ta mõtleb, et peab nägema veel midagi, enne kui pääseb sellest kohutavast ruumist. Ta peab leidma mingi detaili, mis aitaks teda edasi, mis aitaks niidi nõela taha panna.

Ta silmitseb voodis lebavat tütarlast. Tolle paljalt nahalt hoovab veel nõrka soojuskuma. Tüdruku käed on surutud näo ette, nagu mängiks ta peitust. Joona kummardub tema kohale ja avastab, et midagi on tüdruku vasaku nimetissõrme küüne all. See näib kui sügavpunane liivatera, rubiinikild. Joona pilgutab silmi, et nägemist teravdada. Verd täis pritsitud toas on raske keskenduda väikesele punasele terakesele, aga ta ei anna alla, kummardab lähemale, tunneb tüdruku magusat lõhna ja taipab äkki, mida ta küüne all näeb.

Kurjategija jälitamine võtab üha vägivaldsemaid ja ootamatumaid pöördeid. Iga vastus viiks justkui uute mõistatusteni, sirge tee lõpeb labürindiga. Kuigi uurimine on jooksnud ummikusse, ignoreerib politsei Flora Hanseni telefonikõnet. Esialgu nõuab naine oma jutu eest raha, kuid seejärel palub vaid üha meeleheitlikumalt, et teda ära kuulataks.

Rahva Raamatu personaliassistent Malle Soosaar soovitab: “”Tuletunnistaja” on Joona Linna ülimenuka krimisarja kolmas osa, mis minu hinnangul on palju parem kui esimesed! See on nii põnev, et ei saanud seda kohe kuidagi pausile panna – kuulasin raamatut autoga sõites, jalutades, muru niites ja süüa tehes! Hea süžeega ning pakub nii põnevust kui pinget kuni viimaste minutiteni. Joona Linna on nagu Põhjamaade James Bond.”