Tujukas surm

„Järgmisel päeval ei surnud enam keegi“ – selle lausega viib nobelistist portugali kirjanik José Saramago (1922–2010) meid oma 2005. aastal ilmunud romaanis ühte nimetusse riiki, kus juhtub midagi enneolematut. Surm tüdib oma tööst ja uue aasta algust kuulutanud kellalöögist peale ei sure enam ükski inimene. Nende saatuseks on elada igavesti. Kas tõesti on inimkonnale osaks saanud ülim õnn – surematus ja igavene elu? Väljavalituks osutunud riigi kodanike esialgne eufooria asendub peagi järjest rängemate eluliste probleemidega, nõnda et riik jõuab katastroofi ja kaose veerele. Surm otsustab seepeale reegleid muuta ja hakkab inimestele saatma lillas ümbrikus eelteateid neid nädala pärast ootavast elulõpust. Kuid on üks inimene, kellele ta seda kirja ära saata ei suuda …

Terava pilgu ja vaheda sulega kirja pandud romaan vaatleb, kuidas tulevad tavalised inimesed, valitsus, aga ka kuritegelikud ühendused toime aina suureneva füüsilise ja kõlbelise kaose tingimustes, pannes lugeja mõtisklema surmast ja selle puudumisest, surma inimlikkusest, ligimesearmastusest.

Romaan on elegantne mõistulugu, vaimukas satiir poliitika ja kiriku silmakirjalikkuse pihta, irooniline ja ühiskonnakriitiline mõtisklus filosoofilistel, poliitilistel, sotsiaalsetele ja usuteemadel, samas ka liigutava armastuslooga.

Seni on eestikeelses tõlkes José Saramagolt ilmunud romaan „Pimedus“ (2007).

Paul Raud soovitab: “Portugali nobelisti lummav romaan. „Tujukal surmal“ õnnestub oma iseäralikul moel vältida kõiksugu žanrimääratlusi: tegemist on ühtaegu ulme, poliitilise satiiri ja liigutava armastuslooga. Saramago veider voolav keel, mis võib esmapilgul näida kulunud ja tüütu võttena, loob kummastava õhkkonna ning hoiab kentsaka veenvusega pilku raamatus. See lüüriline romaan käsitleb surma ja sellega seonduvat pratchettliku huumoriga: ränkraske on siin vaheldumisi sulgkergega, tšello saatel tantsib kütkestav skelett.”