See pole raamat, mis sobib igaühe öökapikesele. Samas on see raamat, mida peaksid lugema paljud. Raamatus kirjeldatu põhineb faktidel, dokumentidel, pealtnägijate tunnistustel, räägib konkreetsetest inimestest, kohtadest, juhtunust. See raamat on meie ajast, meie kodu riigist, meie tänavatel kõndivatest meestest ja meie kodudes elavatest inimestest.

Üheks selle raamatu avaldamise põhjuseks on fakt, et meil on liiga palju mehi, kes kannavad või on kandnud vanglakaristust. Neid on proportsionaalselt palju rohkem, kui Skandinaaviamaades või Euroopas keskmiselt (vaata ka raamatu lõpus toodud statistikat). Nähtamatult mõjutab see meist enamikku.

Seda raamatut peaksid lugema need, kellede lähedased on midagi niisugust läbi elanud. Mõelge korraks - Eestis on ka täna rohkem kui 7 000 last, kelle isa on trellide taga. Lisage neile 2 000 naist või pruuti, 2 000 ema ja sama palju õdesid-vendi.

Seda raamatut peaksid lugema võib-olla ka need, kes praegu oma karistust kannavad. Eesti mees ei räägi. Mees vanglas ei räägi üldse. See, et keegi räägib, võib aidata paljusid oma tunnete ja suhtumistega hakkama saada.

Ja seda raamatut võiksid lugeda need, kelle ees seisavad valikud, milline elu endale valida ja milline vastutus võtta endale selle suunamise eest.