Tohtrid loomariigis

Olen oma lapsepõlvest saadik ja suhteliselt kõrge eani pidanud kodus paljudest liikidest loomi, alates putukatest ja ämblikest ning lõpetades lindude ja imetajatega, kuid peamiselt kalu, sisalikke, kilpkonni ja madusid. Enamasti võtsin koju vaatlemiseks näiteks loomaaiast, aga ka mujalt just neid loomi, kelle tervis tekitas muret ja keda oli vaja põhjalikumalt jälgida, et siis koostöös loomaarstiga leida parim ravi.
Nende kogemuste najal kinnistus mul põhimõte, et tervis ei ole mitte seisund, vaid protsess, ja seega on kõige tähtsam tagada loomale normaalne elu nii looduses kui ka tehistingimustes.
Mitmed antropoloogid ja filosoofid on nõudnud, et sõna „armastus“ tuleks reserveerida pärisinimese jaoks. Mina julgen kinnitada, et armastan loomi – nad on mul hinges, soovin neile head elu oma liigi esindajatena. Et karul oleks hea karuna, elevandil elevandina, siilil siilina ja inimesel inimesena.

Aleksei Turovski

Mõistagi oli vahetevahel kirjutamisel ka väljakutseid, et mida sisse tuua või mida lähemalt vaadelda. Aleksei meelest meeldib mulle kohati kergekäeliselt inimestele mõeldud eetilisi termineid loomadele üle kanda. Minu meelest aga võiks Aleksei seda just rohkem teha. Rõhutame raamatus ikka ja jälle, et inimene ja teised loomad on kokkuvõttes palju sarnasemad, kui oleme erinevad. Inimese omaduste loomadele üle kandmine on Alekseile kui vanakooli zooloogile pisut vastuokslik, mulle kui keskkonnaeetilisele mõtlejale aga hädavajalik võte, meenutamaks, et „inimese omadused“ on oma algupäralt just loomsed. Tahangi seada küsimärgi alla neid piirjooni, millega on inimesi teistest loomadest aastasadu eraldatud.

Mattias Turovski