Igal talvehakul käivitasid Koku, Oku ja Toku lumeveski. Aegamööda hakkasid siis langema lumehelbed. Ikka rohkem, ikka rohkem tuli neid. Nad katsid lossikatuse ja hoovi. Nad kuhjusid varbaia äärde hangedeks. Nad matsid enda alla metsosjad, mis näisid siis lumiste kuuskedena. Peagi olid lossi ümber kõrged kelgumäed. See oli vast rõõm! Toodi välja kelgud. Seoti alla suusad. Mässerdati kokku lumemehi. Ja lossikaminas hubises mõnusalt lõke.
Aga sellel aastal oli kõik teisiti. Lund ei tulnud ega tulnud. Midagi pidi lahti olema. Seal üleval lumeveskis. Mis seal võis küll olla?ˮ
Värvikas seltskond – nukk Timbu-Limbu, jonnipunn Toru-Loru, üleskeeratav koer Muki, kummist neegripoiss Pambu ja puunukk Pimpelsang – asus Kasetohu-lossist teele, et uurida, mis lumemöldrite Koku, Oku ja Tokuga juhtunud on. Kes on Trebla ja kas lõpuks ikka lumeveski tööle saadi, lugege sellest nostalgilisest, uustrüki saanud raamatust juba ise.

Teos sai 1966. aasta laste- ja noorsookirjanduse võistlusel II auhinna, loo pani kirja Kalju Kangur ja imelised pildid joonistas Asta Vender.