TERE, ALEKSANDER

Vahel on pimedus hääli täis, vana maja, tuul puhub öö hääli läbi pragude. Siis on jälle mõni õhtu nii vaikne, nagu hoiaks kogu ilm hinge kinni. Endalgi on siis tunne, et oleks parem olla mõne aja ilma hingamata. Lihtsalt istud vaikuses, Aleksander, püüad vaikuse rütmi tabada ja oma hingamist selle järgi seada, ükski hääl ei pääse enam vaikuse ringist sisse.

Midagi siiski, vaikus on äkisti häiritud. Võõrad jalad nühivad väljas uksematti, raskelt, kõhklevalt, pikkamisi.

On aasta 2066.