TAPPEV MÕISTUS

Tahkest, vedelast ja gaasist koosnevate aineosakeste muutumine omasarnaseid järglasi saavateks elusorganismideks oli sündmus, mis muutis Maa abiogeense aine elusaineks ja pani aluse surnud ainele – põlevatele ja mittepõlevatele maavaradele, millest Eestis on tuntumad põlevkivid, fosforiit, paekivi, turvas ja järvesetted.

Kui loomast arenenud moodne inimene hakkas koopamaalidel loodust järele ahvima ja kolmemõõtmelisi kujusid nikerdama umbes 40 000 aastat tagasi, sai alguse inimmõjutatud antroposüsteemi hoogne areng. Nüüd osatakse kujukesi, sildu, hooneid, veresooni ja muudki 3D-printeriga trükkida.

Meile meeldib ette kujutada, et inimene on eriline. Kuid 1015 (1 000 000 000 000 000) rakust koosnev inimene ei erinegi oluliselt juba 3,5 miljardit aastat tagasi elanud rakutuumata ainuraksetest bakteritest. Bakterid suhtlevad, neil on hulgatunnetus ja ühised ettevõtmised: ehitavad vajadusel oma kehadest kaitserajatisi, kujundavad keha mürgipommideks, pannes need vaenlase leeris plahvatama, oskavad sõda lõpetada, kui vaenlane on sünteesinud vastumürgi, pühenduvad paljunemisele. Erinevus on vaid selles, et lihtsamad organismid on tekkemomendil endaga hakkamasaavad, samas kui enam arenenumad kujundatakse liigikaaslaste abil hakkamasaavateks, nüüdisinimühiskonnas kahjuks sagedamini teiste arvel. Oleks vaid inimesel tarkust oma eksistentsi ohustavaid sõdu lõpetada ja jõuda nn noo- ehk mõistuse sfääri. Üks noosfääri ennustaja oli maailmakuulus ukraina päritolu vene teadlane Vladimir Vernadski (1863–1945), kelle seiklusrikka eluloo ja teadustöö ülevaatega raamat algabki.

Mihkel Kunnus soovitab: “See raamat on kindlasti huvitav loodusteadlastele, aga väga soovitav oleks just humanitaaridele, eriti sellistele, kes kipuvad piirduma väga vaimse sfääriga, ideedeajalooga, mis ainelis-tehnilised olud kõrvale jätab. Vernadski esindab maailmavaadet, kus elu ja mõistus ilmnevad kõige sügavamalt maiste nähtustena, lausa geokeemiliste jõududena (vastavalt siis bio- ja noosfäärina), teadmine, mis on ilmne ainult sügavale ökoloogilisele mõistmisele, Vernadski ideede õigsus on jõudnud ringiga massidesse kõige ebameeldivamal moel – kliimasoojenemisena, tõdemusena, et jah, tõepoolest, inimese mõju oma keskkonnale on nii suur, et jätab selge geokeemilise jälje, nii suur, et võib saatuslikult mõjutada enese elusolemise tingimusi."