TÜTARLAPS MAALILT

Alfred Älves, kes oli lapsena suurt uhkust tundnud oma kasuisa kunstnik Paul Bornholmi üle, armastanud teda kui isa ja imetlenud kui kunstnikku, hakkas teda peale perekonnas toimunud lahutust vihkama ja kõigis saatuselöökides süüdistama. 

Peale kunstniku surma, saades teada, et oli testamendi järgi tema üks pärijatest, läks ta tema maja üle aastate taas vaatama. Maja, mis talle lapsena koduks oli olnud, tuletas nüüd lapsepõlve sündmusi elavalt meelde, ent kõige rohkem ikka tema luhtunud unistust saada kunstnikuks, kelleks oleks ta ju kõigi eelduste järgi pidanud saama. Ja seal sai Alfredile selgeks, et tema eluunistuste luhtumises ei olnud süüdi üksnes tema kasuisa, vaid vähemalt sama palju ka tema parima maali „Neiu järvel” modell. Ja kuna kasuisale ei saanud enam tema tegude eest kätte maksta, siis langes poja viha ja raev nüüd selle kuulsa maali modelli peale. 

Ja temas kinnistus ideé fix, et sellel neiul tuleb kõigi tema elu ebaõnnestumiste eest tasuda, sest ta oli veendunud, et ilma kättemaksmata on tema elu vaid üks suur läbikukkumine. 

Nii otsiski Alfred Älves selle inimese üles, et talle tema tegude eest õiglaselt tasuda, sest ta oli kindel, et muidu ei vabane ta eales oma vihast ega saa lahti oma lapsepõlve painetest. 

Kas tema kättemaks aga korda läks ja kas see teda ka aitas ning talle ta rahu tagasi andis?