Surnud ei saa rahu

See on lugu kättemaksust, ahnusest ja armastusest, mis David Baldacci sõnul kulgeb sujuvalt, «kui see läheb ühe autori peast edasi järgmise omasse». Kui San Francisco McFalli kunstimuuseumi halastamatu kuraator Christopher Thomas mõrvatakse ja tema lagunev laip leitakse ühes Berliini muuseumis raudseks neitsiks kutsutava piinariista seest, on mehe abikaasa Rosemary peamine kahtlusalune ning tema üle mõistetakse kohut, ta tunnistatakse süüdi ja hukatakse. Kümme aastat hiljem on uurija Jon Nunn, kes juhtumi lahendas, veendunud, et surma saadeti vale inimene. Kohtuasja lõpetamisele järgnenud aastate jooksul on Nunn avastanud Thomaste abielupaari ümbritsenud pettuste- ja reetmistevõrgu, mis võimaldaks kuriteoga siduda mitutki inimest. Surnud naise sõbra abiga plaanib Nunn kutsuda kokku kõik, kes olid kohal sel ööl, kui suri Christopher, ning lõpuks paljastada tõe kahtlusaluseid ühekaupa kõrvale jättes. Selle juhtumi lahendamine võib olla Nunni viimane võimalus lunastuseks... ent Christopheri surma taga olevad tumedad jõud ei peatu millegi ees, et minevikku igaveseks vaikima panna.

Enam kui kakskümmend New York Timesi menuautorit löövad kampa, et luua esmaklassiline ühisromaan. Selles koostöös põimuvad Ameerika parimate jutuvestjate oskused ja tulemuseks on haaravalt lummav kriminaallugu. Alexander McCall Smith, Sandra Brown, Faye Kellerman, J. A. Jance, Jeffery Deaver, Kathy Reichs, Lisa Scottoline, Jeff Lindsay. See on vaid käputäis nimedest, millest koosneb tähtautorite rida, kes seisab raamatu «Surnud ei saa rahu» taga.