Romaani
„Sõjapäevikud“ peategelase prototüüp on Saksa sõjaväes teeninud Eesti ohvitser
Oskar Iila (1907‒1979), kes
lõpetas Sõjaväe Ühendatud
Õppeasutuse V lennu jalaväeohvitseride
kursuse 1928. aastal. Pärast kooli
teenis ta erinevates väeosades Rakveres,
Jõhvis ja Narvas. Vene baaside
tuleku ajal teenis Oskar 1. Jalaväerügemendis Narvas. Punasel aastal sattus ta
Punaarmee koosseisus 86. laskurpolku, kust põgenes enne väeosa sakslaste vastu
rindele saatmist. 1941. aasta sügisel liitus Oskar Wehrmachti alluvuses
moodustatud vabatahtlike üksusega, Eesti 183. julgestusgrupiga. Ta teenis
1944. aastani mitmes väeosas ja tegi kaasa pika sõjatee, mida romaan
kirjeldab. 1944. aasta sügisel varjus Oskar metsa. 1945. aastal ta arreteeriti
ja kaotas tulevahetuses jala. Tal õnnestus Paide haiglast põgeneda ja seejärel
varjas ta end kaks aastat sugulaste juures. 1947. aastal arreteeriti Oskar
teist korda ja tribunal karistas teda 25aastase vangistusega. Laagrist vabanes
ta 1956. aastal. Romaani sündmused on esitatud Oskari päevikuna.