Shipping is free
Rein Aun. Kes ta on ja kas teda peab mäletama? Kas Erki Noolt peab
teadma? Kindlasti vastavad väga vähesed une pealt, kes oli Aleksander
Klumberg-Kolmpere. Heino Lipp. Kedagi nendest ei pea me tundma.
Midagi võiksime siiski teada, sest mitmekülgsust alati kõrgelt hindavatele
eestlastele on kümnevõistlus eriline ala.
Klumberg võitis Eestile
esimese kümnevõistluse olümpiamedali (pronks 1924 Pariisis), Rein
Aun tõi teise (hõbe 1964 Tokyos) ja Erki Nool kolmanda (kuld 2000
Sydneys). Täiskomplekt olümpiamedaleid ühelt alalt. Pluss neljas koht
Uno Palult (1956 Melbourne’is). Pluss Heino Lipp, kes ei pääsenud
spordisse mittepuutuvatel põhjustel kordagi rahvusvahelistele tiitlivõistlustele,
kuigi oli pärast teist ilmasõda ehk isegi maailma parim.
See raamat räägib Eesti kergejõustikukuningast, kes valitses 1960.
aastatel. Ta oli tugev ja lootustandev, aga olümpiamedalit ei oodanud
temalt ka kõige lähemad kaaslased. Ometi oli tema treener Fred Kudu
juba neli aastat varem kirjutanud 19-aastasele värskele üliõpilasele
treeninguplaani, millesse oli jäädvustatud eesmärk – võita nelja aasta
pärast olümpiakuld. Sellest jäi väga vähe puudu. Rein Aun näitas
varases nooruses, mis masti mees on liidriks tõusmas. Aga silma torkas
ta ka tegudega, mis arengut pärssisid või edasimineku koguni seiskasid.
„Elu tahab elamist,” ütles Auna sõber, tõstmise olümpiavõitja Jaan Talts
tolle aja kohta. Mõlemad võtsid elult, mis võtta annab. Talts võttis
olümpiahõbeda ja järgmisel katsel kuldmedali. Aun võttis hõbeda ja
läks favoriidina kulla järele, kuid sõbrale järele ei jõudnud.
Selles raamatukeses ei arva autor mitte midagi. Arvavad need,
kes Rein Aunaga lähemalt kokku puutusid – pereringis, poisipõlves,
koolieas, ülikoolis, Eesti koondises, olümpiamängudel, pärast
tippsportimist. Autor püstitas endale ülesande panna kogutud laused
sobima ja pildid kõnelema. Autoril oli huvitav, ta on väga tänulik Rein
Auna omastele, lähedastele, sõpradele, treeningu- ja võistluskaaslastele
– kõigile, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid. Erilist tänumeelt
tunneb autor spordiajakirjaniku, spordiajaloolase ja statistiku Erlend Teemäe vastu, kelle uuritut ja jäädvustatut on siin palju.
Autor ei vaata mööda veel kolmest eesti mehest, kes Rein Aunaga võrreldavale tasemele jõudsid, kes enne, kes pärast. Kes tõestasid maailmale, et Eesti on kümnevõistlejate maa. Esimesed lühivormis peatükid on nende päralt.
Valeri Maksimov
5. oktoobril 2015 saanuks Rein Aun 75-aastaseks.Ta suri 54-aastasena 11. märtsil 1995. Suur meister on maetud Liiva kalmistule Tallinnas.
See raamat valmis tema 75. sünniaastapäevaks.