Rändaja tütarlaps

Marie Heiberg (1890−1942) oli raske elusaatusega luuletajanna, kelle anne ilmnes üsna varajases nooruses. Aastakümnete jooksul on teda küll vähe avaldatud, kuid ta pole unustatud. Heibergi luules korduvad suure üksilduse, kurbuse ja musta mure motiivid. Kannatuste kõrval elab ka kirglik kisendus elu järele.

“Rändaja tütarlaps” sisaldab Heibergi kogutud luulet. Heibergi eakaaslased olid Visnapuu, Kärner, Roht, Kullerkupp, Gailit, Adamson, Lehtmets. Kõik nad tahtsid tuua kirjandusse midagi hoopis uut: uut vormi, uut aega, uut inimest. Hingeeluliselt eriti sarnased olid Heibergi ja Kärneri luuletused, selliste meeleolude esimene avalikustaja oli enne neid olnud Ernst Enno.

Peatselt on tulemas ka Marie Heibergi kogutud proosa “Õnnetäht”.

Keiti Vilms soovitab: “Marie Heiberg on mulle südamelähedane just oma traagilise elusaatuse pärast. Katkend tema luuletusest “Maailma kurbtus” ütleb kõik:

Maailma kurbtus pärlides ja siidis
käib uhkes pidusaalis oma teeed
ja kannatusi tundes valgeis riidis,
ta hinge muret tunnistavad need.”