Pusle

Meie luules valitseb tülgastav stagnatsioon: tädid, tädistunud onud ja muud tädistunud tatikraed rüvetavad poeesia altarit. Üks nilbe luulehaip tuleb ja teine läheb – taidlev Airis Erme tuleb ja taidlev Keiti Vilms läheb. Küündimatusel ei näi lõppu olevat, „Loomingus“ laamendavad maaemad, maaisad ja muu sarnane piinlik trään. Jälkus. Tühikargamine. Soometslus. Lõputu õud.

Margo Vaino on eesti luule kuldajastu monument, koos Rooste, Ojaranna, Sauteri ja fs-ga hoiame me väärtkirjanduse ja inimväärikuse viimaseid positsioone.

Margo Vaino: „Minu kuues luulekogu „Pusle“ on nii hea, et näiteid polegi võimalik tuua. Terve see kogu ongi näide kõige paremast kodumaisest luulest. Värisege kui tahate, kuid ka see ei päästa. Lugedes selle läbi mõistavad paljud, et nad polegi veel elanud. Aga nüüd on juba hilja, sest kogu võhm on kulunud oma rahva ja riigi reetmisele. Mina ei ole üks neist, ma pole rott uppuval põgenikelaeval. Mina olen Margo Vaino, Poeet suure algustähega.“

:)(: ESIVANEMATE VARANDUS

nüüd ma tean mis on
luuvalu nüüd ma tean
mis on kõrge vererõhk
nüüd ma tean kui enam
joosta ei jõua

suu viltu kõnnin staadioni kõrval
ja vaatan jooksvaid lapsi
endal jooksva

vaatan soojale maale
lendavaid libekeeli
endal lendva

nüüd ma tean mis on
luuvalu nüüd ma tean
kui tõuseb veel vaid
vererõhk

nüüd ma tean esivanemate
valu millest ma lapsena
aru ei saanud ja oma
mamma voodi segi
pöörasin kui ta
lohistas end
südamerohtu võtma
ma ei saanud aru vanaisa
astmarohukarbist
ega vanaema liigestesalvist
ei saanud aru miks
inimesed valus oigavad

***

nüüd ma saan kogu
selle varanduse enda
kätte

5.09.2016

Teose väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital