Paunvere lõpp. Kuidas eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid. 69 paroodiat

1912. aastal avaldas Oskar Luts jutustuse „Kevade”, mis sai kohe lugejate lemmikuks, peagi aga üheks eesti kirjanduse tüvitekstiks. 

1975. aastal kuulus „Kevade” meie kultuuriruumi juba nii orgaaniliselt, et ma tõesti uskusin: mingisugune „Kevade” oleks meil isegi siis, kui Luts ei oleks seda omal ajal kirjutanud. Ainult et missugune „Kevade” täpselt? Nii hakkasingi otsima vastust küsimusele, kuidas eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid.
Esimesed vastused — Mati Undi, Holger Puki ja Vaino Vahingu moodi „Kevaded” — ilmusid ajakirja „Pikker” 16/1975 paroodialisas „Käkker”, viimane — Mehis Heinsaare laadi „Kevade” — ajakirjas „Looming” 12/2017.
Nüüd jõuavad ühtede kaante vahele kõik kahekümne viie eesti kirjaniku kujuteldavad „Kevaded”, mis seni on ilmunud, lisaks tosin veel avaldamata paroodiat. Enamik neist uus-„Kevadetest” on kas lühemad või pikemad jutustused, kuid on ka luulet, samuti on esindatud aforismid (Arvo Valton), kuuldemäng (Jüri Tuulik), päevik (Tõnu Õnnepalu), kirjavahetus (Jaan Kaplinski), e-kirjavahetus (Mart Juur) ja koguni traktaat (Olev Remsu).
Soovitan „Paunvere lõppu” kõigile, eriti neile, kes hindavad eesti kirjanduse (vahel raskesti märgatavat) mitmekesisust.

Jan Kaus soovitab: "See eesti kirjanikke parodeeriv raamat ajas mind ikka päris mitmes kohas kõva häälega naerma. Ideaalne raamat kõigile neile, kelle meeldib intelligentne nali, mis ammutab eesti kultuurist."