Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem

See raamat on esimene osa triloogiast, kus ollakse kodus mujal kui kodus. Järgmine köide, „Muskoka, Ontario. Märkmeid ühelt aakrilt“, viib mõistagi Kanada vaigust lõhnavatesse laantesse. Ja viimases köites jõutakse välja ühele meresaarele. Need pole reisiraamatud, need on koharaamatud, ühest maailma kohast maailma ja iseendasse vaatamise raamatud. Võib-olla ka koduotsimise raamatud. Sest kus see inimese kodu siis õieti on, kas kuskil paigas maailmas, iseendas või hoopis kusagil sealpool maailma ja ennast? Kõigis neis mujal-kodudes kohtab muidugi ka nende paikade teisi asukaid: inimesi, taimi, loomi, linde, raamatuid, mälestusi, kummitusi ja muid vaime. Sest kõik paigad on ju asustatud enne meid.

Hendrik Relve soovitab: “Tõnu Õnnepalu käsitleb oma raamatus Pariisi teisiti kui seda on teinud muud eesti kirjanikud. Oma linnaretki ja -mõtisklusi kirjeldab ta tundlikult, isiklikult, intiimselt. Nii nagu tal on õigupoolest olnud kombeks kirjutada teistestki paikadest maailmas ja Eestis. See on raamat nendele, kes soovivad Pariisi mõista süvenenult ja kiirustamata.”