Pahupidikool pidi olema ühekorruseline hoone, kus oleks kõrvuti kolmkümmend klassiruumi. Kuid selle asemel ehitati
kolmekümnekorruseline hoone, igal korrusel üks klassiruum. (Ehitajad mõistagi vabandasid.) See on kindlasti üks põhjus, miks selles koolis juhtub kummalisi ja koomilisi asju, eriti kolmekümnendal korrusel.
Seal kohtate proua Mürki, kooli kõige kurjemat õpetajat, kes vihkab lapsi, kuid armastab õunu, ja proua Pärlit, kelle puhul kaks pluss kaks võib mõnikord olla lausa nelikümmend kolm. Selles koolis käivad lapsed, kes vahetavad nimesid, loevad tagurpidi, üritavad oma varbaid õpetajale maha müüa või teesklevad surnud rotte. See on üks lõbus, veider pahupidimaailm.